Kaldalt vaadates paistis elu merel kutsuv ja salapärase, aga kättesaamatuna, tänu surfile tean, et meri ongi salapärane ja vahel etteaimamatu, aga mitte kättesaamatu.
Esimest surfarit märkasin teadlikult kord Pirita teel, lubatust kiiremini sõites, mulle tundus, et see päikeses helkiv puri merel, kihutab minust veelgi kiiremini. Polnud kahtlustki, see tegevus pidi olema nauditav ja pakkuma adrenaliini.
Minu salajased soovid, merele pääseda said hoogu tänu golfisõpradele, kes korraldasid mõnusa surfilaagri Hiiumaal. Nagu algajatel ikka, polnud ka minu esimesed tasakaaluharjutused
surfilaual kuigi lootustandvad, mind oli vaja päästa või päästsin ennast, kogenud ujujana, ise.
Mulle patsutati tunnustavalt õlale ja soovitati mitte südamesse võtta, surf on ju tugevatele ja osavatele meestele, naised jäägu kaldale.
Vaatamata sellel otsustasin siiski Piritale, Karmo juurde minna. Koolitus kestis mõne tunni, aru ei saanud just paljust, oletasin, et kogu kuuldu selgineb merel, aga ebakindlal alusel kõõludes ei suutnud ma enam aru saada sellestki, kumb on parem või vasak käsi.
Esimesel suvel käisin merel surfikooli Prodigy`ga, kaldale jõudsin enamasti suhteliselt alajahtununa ja siis kui õnnestus, mitte siis kui tahtsin.
Päris oma varustuse ostsin Madise ja Indreku nõustamisel teisel suvel Surfhouse-st.
Mulle kui vähe lootustandvale emalaudurile, pandi kokku kasutatud komplekt, mis koosnes 164l lauast Fanatic-st, Gaastra 6,5 purjest, mastist ja poomist, nende rigamine kujunes minu esimeseks proovikiviks.
Suvi oma varustusega oli tunduvalt tulemusikum, julgesin lõpuks kasutada trapetsit, see säästis mu käsi ja kulutas vähem MacGaiverit, öösel, teki peale tõmbamisel ei vajanud ma ka enam
kõrvalist abi.
Kuulsin räägitavat veel millestki salapärasest, nimega gliss ja ma pidavat selle kohe ära tundma kui see minuga juhtub - tundsingi. Esimese jala(mitte veel tagumise) olin sunnitud aasa panema sügisel Tarifal, seda olude sunnil, et kuidagigi laual püsida.
Oma esimese professionaalse koolituse sain Dahabis, sealsed kogenud treenerid panid ka kõige ebasportlikuma algaja, ühe nädalaga, trapetsis ja jala-aasades sõitma. Sealt sain ka oma esimesed õnnestunud rannastardi kogemused ja algteadmised veestardist.
Kolmanda suve lõpus vahetasin oma vana hea sõbra, Fanaticu uuema ja atraktiivsema, JP 116 Super-Sort vastu.
Tänu Epule ja Levkasi surfiklubi treeneritele Kreekas, sain tundma õigeid surfimõnusid ja veestart andis kogu tegevusele uue nüansi. Oma pojalt, Madiselt, olin päranduseks saanud ka ühe päevi näinud Formula F2 ja üsna väsinud Gaastra 8,5 purjega, millega võisin ennast
lõbustada ka tuuletutel päevadel. Paraku jättis minu oskamatus sellesse lauasse, kolme aasta jooksul nii sügavaid jälgi, et sellel kevadel tuli ta, koos purjega, lõppenuks pidada.
Kuna ma suve ilma Formulta hästi ette ei kujutanud, siis soetasin endale uue Formula Fanatic 160l ja Gaastra 8,5 purje. Valitud komplekt oli suhteliselt odav, aga mitte parim, see selgussiis kui proovisin Madise 2006. aasta Starbordi Formulat, erilist muljet avaldas Neilpryde RS Racing 9,0 puri.
Tundsin, et see komplekt oli merel mu partner, ta elas, liikus ja allus mu soovidele.
Pärast mõningasi varasemaid läbirääkimisi ja lubaduste andmisi, olen omaks pidanud Madise 104l StarBoard S-Type-i, nüüd ihaldan ka tema Formulat ja seda koos purjega.
Purjedest kuulub minu varustusse veel Severne 6,5; 5,4; 4,5 ja Neipryde 3,5 .
Varustuse osas on veel nii mõnedgi salajased südamesoovid, aga neist kirjutan juba aegsasti jõuluvanale.
Ma ei tea, kas ka teistel surfaritel, aga minul on tuulega alati omad jutud ja merele teen regulaarselt kingitusi, nagu näiteks kõrvarõngad, sõrmused, lugematul arvul erivärvilisi patsikumme jm.
Vaatamata sellele ei ole mind säästetud murtud roietest, muljutud kätest-jalgadest, õmmeldud põlvest ja erikujulistest sinikatest. Läbi kogetu suhtun meresse respektiga, tean neid emotsioone, mis tekivad kui kaotada merel orientiir, sõita hoogsa glissiga lainete
alla peitunud kividesse või jääda keerdus trapetsi aasas purje alla.
Olen ääretult tänulik kõikidele lahketele inimestele, kellel on olnud kannatust mind õpetada, kes on toetanud, tunnustanud, julgustanud ja innustanud.
Üle kõige armastan kogu meie surfiperkonda - jagatud emotsioonid on ju topelt suuremad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar