postitas: Chica Regina
Need, kes meid merel näinud, teavad et Chicadel on ka sel suvel ripsmetuššivaba hooaeg ja trapetsist sinised vaagnaluud. Veetundide kollektsioneerimist alustasime küll alles juunikuus (mis on tavapärastest oluliselt hiljem) aga see-eest on veel veedetud tunnid olnud intensiivsed ja rahuldustpakkuvad. Niisama nalja me merel tegemas ei käi.
Kui reeglina leiab Chicad tööpäevajärgsetel tundidel Püünsist, siis puhkusteaeg viis meid kambakesi ka Saaremaale uusi spotte avastama.
Pesitsesime väikeses kalurimajakeses Sõrve-Sääre lähistel ning meie asukohast tingituna avastasime imelise koha surfamiseks - Möntu sadamaga külgnev rand. Liivane, sügav ja kivivaba. Minu formula jäi koju, seega kasutasin söiduks 122l iSonicut. Helle pani aga kokku formula. Alused olid merel peaaegu vördsed (mina pidin siiski möned triibud söitma mastikäega otsast hoides) ja söiduröömu jagus kuni energivarud löppesid. Harjutasime nagu ikka jibe ja krüssunurka. Mina üritasin saada "lennuasendit", et speedikaifi kätte saada (no Hellel sellega muret pole - ta on nais speedikunn, lendur).
Peale pikka surfipäeva, mil tuli trotsida vihma ja külma nautisime Sõrve-Sääre rannaresto mehhikopäraseid palasid ning selle omaniku, Leno, meeldivat seltskonda. Pöneva elulooga mees. Sama pönev nagu tema valmistatud söökki. Minge ja proovige kindlasti ära!
Köhutäiele järgnes keretäis - Saare saun kadakavihaga ja järeltöötluseks kaseviht. Röökimine kostus kaugele ning räägitakse, et järgmisel päeval olla lestasaak üsna närune olnud...
Naisterahvastele kohaselt töime me oma spordipäevadesse naiselikku joont varahommikuste marjulkäikude, kokkamise ja pöllulillede noppimisega.
Hommikused rukkijahu pannukad mooniöite ja metsmaasikatega....
Saaremaa surfi tegime ka Tehumardi memoriaali juures, ent seal ei olnud meie jaoks tuult piisavalt. Nautisime imelist ilma ja vöimast vaatepilti, mida pakkusid saare lohesurfarid. Mitme keerulise triki hulgas oli ka akrobaatiline moodustis - üks lohesurfar seisis teise ölgadel ja triibutasid nönda mööda randa.
Näha oli, et mehed vötsivad ikka mönuga!
Saaresurf lõppes Sadhu kohvikus kiluleibadega, praamis jäneseid lugedes ja pika sügava unega.
Mõned päevad hiljem lendasime juba Roostale.
Ise ka imestasime, et miks me ikka ja jälle end sealt leiame...
Laagris jäi tantsuvõistluse kõrval enim meelde ka kaks surfipäeva.
Tantsuvõistlusest võttis osa Chica Kati, kelle rõõmsatujuline ja kaasakiskuv showtants pälvis vaatajatelt pika aplausi. "Väga ilus tants oli," ütelnuks ka hr. Tael ise.
Aga nendest kahest surfipäevast siis ka....
Reedene surfipäev, mil mina 6h jooksul vaid mõned korrad varustuse vahetamise eesmärgil kaldale sain.
Suured tänud siinkohal Papale, kes meile lahkesti uusi purjeid ja laudu testida andis. Nii kerge taglasega (Loft) ei ole ma senini sõita saanudki. Falconist ma üldse pikalt rääkida ei taha - see on ju lausa imeloom! Pehme, sujuv, kiire.
Selle varustusega oli selgelt tunda, et energiakulu oli olulsielt väiksem kui slallipurjedega jahmerdades. Minu slallipuri on tõeline poweriröövel ega võimaldaks mul 6h järjepanu purjelauatada.
Laupäevane hitimeister oli aga Helle.
Alustasime hommikul formulatega. Startisime koos ja sõitsime hirmpikad triibud teineteise kõrval. Tandem-chicad. Kui tuul vaibus (st. kui saabusid järjekordsed vihmapilved) olin mina kindel, et enam me laudasid käima ei saa. Helle seevastu oli optimist ega lasknud end minu tegevusest häirida. Tema jäi kaldavette "suurt pauku" ootama.
Järgmisel hetkel lõi taevas mustjaks ning meie kohal olnud pilverümbast vallandus galloneid vett. Helle tõstis oma 10-se purje, supsas jalad aasa ja läinud ta oligi.... Tormas kui pöörane (nii tuul kui ka Helle). HangLoose telgist, mille lähedal ma seisin, kostus vaid meeste oigeid ja uilgeid. See, milline vaatepilt meile avanes oli võimas - üksik ülepurjestuses glissav naispurjelaudur mustjas halli horisondi tasutal... Katapult ei olnud imekspandav, sest tingimused olid ekstreemsed.
Tuule vaibudes jõudis Hellekas tagasi kaldale. Rõõmus, nagu ikka. Palusin tal vaadata pilve, millest rippus välja veider "lont" ja küsisin, et ei tea, milline see vesipüks välja näha võiks.
"Selline ongi"
No näete siis - oligi vesipüks meie oma rannas! Keerutas aga vett üles ja pakkus imelist vaatepilti kõigile, kes seda märkasid.
Mina aga tänasin mõttes õnne, et Helle selle vesipüksi kätte ei sattunud.
Ja lõpetuseks - pärast surfirikast aga vihmast ja külma puhkuseperioodi, võib käsi südamel kinnitada:
"IT`S ALWAYS BETTER TO SURF!!!!"
Pildil nähtud taglastega ei olnud midagi teha. Liig, mis liig. Minul väiksemat kui 4 arsenalis pole, seega pidin purje nii väikseks rigama kui sai. Helle võttis aga välja oma pisi-purje - 3.5m2.