Elu täispoweril

trükkis: Regina, inspiratsiooni andis: surf


Minu kirjasulg on läbinud metamorfoosi protsessi ja muutunud helihäirega televiisoriks. Ehk siis antagu mulle andeks, et merel käies ikka pildis olen, aga meie blogi sõnadest kuval hoian.

Pean tunnistama, et enne tänast ei ole ma vahele jätnud ainsatki tuulist päeva. Kõik kirde salliilmad olen kaasa teinud jäisel Tallinna lahel. Tööpäevajärgne energiapaak on enne vetteminekut ikka täiesti tilgatuks tõmmatud, ent kui oma autole klubi juures juba parkimiskoha leidnud olen (sellele tegevusele võibki kuluda viimane tilk), siis hakkab see paak positiivsete emotsioonidega aegsasti täituma.

Teate küll seda tunnet, et alguses justkui ei saa vedama ja pärast pidama. Selleks hetkeks kui jäine vesi nabaaugus külma teeb, ei ole surfitšakrad veel lahti, aga nii kui jalad aasadesse libistada, siis vallanduks justkui kogu maailma rõõm ühe hetkega. Ja see rõõm kestab seni kuni antakse tuult. Kuniks tuult, seniks surfi. Pidamasaamisega on alati keeruline lugu. Õnneks neil päevil aitab pidama saada see kolekülm vesi, mis jalad tundetuks muudab. Ahh jaa, eile ma nägin Valknat (selles pole küll midagi kummalist, et ma teda nägin), aga vat kummaline on see, et temal olid surfilaua külge kinnitunud paljad jalad. Kui mul jalad sussides krampi kiskusid, siis mismoodi on võimlaik lihtsalt naha abil jalad soojas hoida? Vapper mees, ei muud!

 

Aga mida ma siis korda saatnud olen? Kõik need slallipäevad on mu iSonicu külge olnud aheldatud 6.4 Duke. Ei mingeid kämme, ega midagi. Lihtsalt üks suvaline puri, millega ma olen juba aasta laulatatud olnud ning  mis ei vea mind alt. Laud on veidi suur ja rohmakas, aga sellegipoolest olen saanud teha kiirussõite, püsinud nii mõnelgi teisel slallikal kannul ning harjutanud manöövreid. Seda kõike täispoweril.

Üleeile sõitsime õhtusel lahel koos Harcore`iga. Ilm oli veatu, tuult veel nibin-nabin, nii et parimad triibud sai teha Kuuli muna piirkonnas. Seal samas tabasin end mõttelt, et olen oma oskuste eest tänulik nii mitmele inimesele. Mäletan, kui piltnik Jaanus õpetas mind krüssama ja otsast-hoides sõitma. Lektor Aivar õpetas kuidas lauda paremini käima saada  jne. jne. Õpetajaid on olnud mitmeid ja siinkohal saadangi nendele oma tänusõnad - aitäh! Iseõppimise juures on sageli väga palju abi väikseimastki vihjest. Naisterahvana ei jaksagi ju kogu sellele tehnilisele virr-varrile mõelda.

 
Pirital on kirdega päris hea sõita. Olgugi, et kalda all keerutab ja pagitab – mõned-kümned meetrid eemal on aga minekut küll. Lainet peaaegu pole. Eile sattusin esimest korda kaatri ahtrivette. Nagu peegli peal oleks sõitnud – vot see oli mõnus. Ma pole küll teab mis sabassörkija, aga no nüüd tahaks küll mõne suurema laeva ahtrilainet proovida. Või siis peaks kaatrimehest „jänese“ hankima, kes külgtuules rada ette sõidab. See annab surfile hoopis uue – mugavustsooni - varjundi .

Rääkides surfist ja Pirita klubist, siis on tore näha, et nii palju uusi surfareid on meie hulka tekkinud/tekkimas. Õpitakse usinasti ja paistab, et vaatamata veidi vanamoodsa spordiala kuvandile, ei ole purjelaud oma atraktiivsust kaotanud. See on tore. Isegi üks sakslane käib Püünsi ja Pirita vahel tuult otsimas. Sõidab teine puha välismaa kamaga ja vuristab saksakeeles rääkida „kahvlipuust“ (Gabelbaum =poom), aga see on tore, et meie mõneti karmimad tingimused tema surfikirge murdnud ei ole. Arvan, et kui talle meeldib siin, siis võiks mulle ka Saksamaa surfirannad meeldida. Olen sellele mõelnud varemgi, aga tegudeni ei ole jõudnud. Kirjutasin igatahes kalendrisse täiendava märkuse „enne Madagaskarit minna Saksamaale surfama… Ja enne Saksamaad käi ära Kullikas“.  

 

Kuniks tuult, seniks surfi! Kuniks surf, seniks elu!

Kuulamist ka:
http://www.youtube.com/watch?v=GQktT2vwSsI&NR=1&feature=endscreen