"Raskekujulise tervisekahjustuse" tõttu jäi minul sel aastal Aegna maratonil osalemata. Ajaks, mil Piritale jõudsin, olid enamus võistlejaid juba õnnelikena tagasi kaldal ja vahetasid emotsioone merel läbielatust.
Tuul aga urises sõbralikult ja meelitas.
Võtsin Freewave`i ja 6.4 Duke`i ning läksin. Üksi.
Perfektsete sõidutingimuste tõttu tabasin end mõttelt, et maratonisõit olnuks ikka väga, väga tore olnud. Mõeldud tehtud - tühja sellest, et kaasvõistlejad juba kaldal suppi luristavad. Võtsin suuna Aegnale.
Huvitav - miks ma seda kunagi teinud ei ole - võtta ette pikem ots ja seigelda mööda merd?! Nautida seda kirjeldamatut vabadusetunnet, mööduvate kormoranide sünkjat ilu, kuulata läheneva praami tervitusteksti Tallinna sadamasse saabumise puhul.... Aeg oleks sel teekonnal justkui peatunud, et lasta naudingul ja adrenaliinil kordki tõeliselt domineerida.
Üllatavalt kiiresti leidsin end Paadi juurest, siis juba nägin kümneid lohesid taevas ja Püünsi kollast kast-maja. Aegna juurest lasin alla tuult Pandju-Kräsuli-Pandju kiirteele. Päike lõõmas, vesi oli soe, lohelauad pritsisid vett paremale ja vasakule nagu purskkaevud, purjed vilkusid päikese käes nagu peeglid... Korraks tundus, et Püünsi ongi meie Tariifa.
Pikka manöövrite praktiseerimist sel korral Püünsis ei olnud sest kartsin jõuvarudega halvasti ümberkäimist ja bussisõitu Piritale märjas kalipsos....
Tagasisõiduks tuli aga valida õige trajektoor. Valearvestus tähendanuks suuri kivimürakaid = murtud uime. Ütleme nii, et sain madalikult väga, väga napilt mööda. Libisesni üle kivimürakaite ja rulllainete ning sain õnnelikult vööri õigesse suunda.
Jälle kormoranid ja kajakatelaul.
Pirital vilkus hulk purjeid. Oli kaks varianti - kas võistlejatele jäi sõidust Aegnale ja tagasi väheks või toimus veel teinegi võistlus. Seda, et tegemist oli võistlusega lugesin ma välja stardikellade kasutusest ja surfarite äärmiselt süvenenud ja eesmärgikindlast pilgust. Minu ainus mure oli, et saaks rajalt ruttu minema, et keegi minu tõttu oma kohta kaotama ei peaks. Ilmselt ma jalgu ei jäänud.
Ja siis olid seal sõbrad Helkin ja Helle. Vaat milline rõõm - peale nii pikka üksiveedetud aega! Uus hingamine ja uued triibud.
Helle läbis maratoni väga tublisti. Formulaga tuules ja laines võimelda... Ehk ta kirjutab siia mõne sõnaga oma läbielatust ka. Jätan talle siia selleks vaba ruumi. Ciao!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar