posted by: Chica Regina
Kuivõrd porgandihäälega demperamentne vurfa on paljudes blogides furoori tekitatund, siis sellest, mis temake Four Dimensionsi esilinastusel läbi viis, ma kirjutama ei hakka.
Kirjutan sellest, mis mul filmi vaadates mõtteis loksus...
Ja olgem ausad - mu poolkerade (aju) vahel mõlkus suuresti ikka Paskowski...
Olen näinud teda igas asendis nii fotol kui filmis ning arvasin teadvat, milline on tema sooritusvõime ja sõidustiil.
Minu üllatus oli suur kui kõrvutasin klammerdatud hammastega Gollito ja Paskowski sõidustiili. Kui esimene neist manööverdab mängleva kergusega (lausa sellise kergusega, et ma ei suudaks isegi oma kõnnakuga sellist pehmust ja ilu edasi anda) siis teine mõjub pigem kramplikuna. Ehk ongi see euroopalik sõidustiil... Või liigne tehnilius. Kuivõrd ma ei ole spetsialist wave`i ja freestyle`le ala, siis vastust ma sellele ei tea. Silma ja meelde jäi aga kahe meistri erinevus küll.
Film ise oli hea. Muljet avaldas kaameratöö ja eriefektid.
Kuid miskit jäi ka vajaka... minu jaoks puudus sel sidusus. Ent kes teab, ehk ei olegi läbiv joon surfifilmi puhul nii oluline. Meid huvitab ju lõpuks ikkagi see, mida need mehed suudavad või kus on parimad spotid.
Nagu ma lubasin, saatsin ma Paskowskile ka tänusõnad vägeva filmi väntamise eest ja surfiajaloo tegemise eest. Ehk saan temalt vastusegi...
Meeleolukas kinoõhtu lõppes jazziklubis Clazz, kuhu kogunes kamp andunud surfi ja õlle fänne. Õhtu kujunes oodatust veel meeldivamaks kui lavalaudadele astus bänd, keda suvel ammulisui surfilaagris nautisime.
Brasiilia rütmid kõrvus sammusime läbi lumesaju kodu poole ja kõik see ei tundunudki kummastav - on talv ning on väga külm aga hinges on surf ja kõrvus Brasiilia. Mida me veel oma elult tahame! Ka lumesajus võib mõelda surfile...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar