Püünsi on oma surfispoti nime väärt! Eile - sel maagilisel 09.09.09ndal - oli püünsis tavapärane tormine laulupidu! Edelatuul oli surferitest teinud mesilaspered kes veeplaksudes muudkui üles-alla kihutasid. Mina aga istusin nagu mesinik kaldal (kitsad tingimused mulle ei meeldi) ja ootasin, millal keegi minu silme all mesiseid manöövreid teeb. Eks silma jäid ikka tuttavamad mesilased - näiteks HangLoose`i Lauri, kes vuhas täispoweril jibe teha, meie Chica Urve, kes meenutas mulle F1 esipilooti ning tema elukaaslane Siim, kes tegi selliseid manöövreid, mida ma siin nimetadagi ei julge. Igatahes olen siiani arvanud, et purjelaud küll nii plastiliste omadustega ei ole. Ka Chicad Eteri ja Helle olid merel ning nautlesid kuni päikeseloojang nad veest välja sundis. Kinnitust, et ilmad on külmaks läinud, sain ka sellest kui Helle käsi nägin - ta sõrmeotsad oli jääkülmad ning potilillad...
Pean tunnistama, et kaldalt paistab see surfari elu-olu ikka märksa vägevam! Teid on palju, te olete ilusad, elatute adrenaliinist ning merelt ammutatud energiast piisab, et igapäeva probleemid mikroskoopiliseks muutuksid (vähemasti merel oldud ajaks). Seda kui äge on surf kinnitab ka tõik, et aegajalt peatusid tee ääres autod, kust väljunud noortekambad klõbistasid mere (teie) taustal kõiksugu tutvumisportaalide jaoks pilte teha...
Päikeseloojang ja Püünsi läbi minu seebikarbi objektiivi:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar