Formula meistrikad ja tuul nagu tujukas naine.

posted by: Chica Helle

Ilm oli nendel kolmel päeval muutliku meelega nagu tujukas naine, aga mitte piisavalt tujukas - korralik tuul jäi ju siiski tulemata.
Esimene päev Pirital möödus võistlusmeeleollu sisse elades, veetsime tuule- ja pingevaba päeva, vaatasime üle oma varustuse ja nautisime kaunist suvepäeva, pilk merel ja lippudel, mis aeg-ajalt andsid märku tuulesuuna muutumisest. Mida tund edasi seda selgemaks sai, et starte ei tule.

PLEKKi keevitas (pildistas) Jaanus

Teine päev oli hoopis lootustandvam. Juba varahommikul segas mu rahulikku und tuules häälekalt sahisev pappel tagaaias.
Imelik - isu ei olnud ja enesetunne meenutas eksamieelset ärevust. Piritale jõudes üritasin väga tasakaalukas ja asjalik olla, aga see vist ei õnnestunud. Vahetult enne vette minekut võttis Hardcore mul käest kinni ja käskis rahuneda, sügavalt hingata, kolme asemel viieni lugeda, kordas hästi aeglaselt üle stardiprotseduuri ja rääkis veel millestki, mida ma ilmselt enam jälgida ei suutnud.

Aga sellel hetkel kui vette jõudsin oli kogu ärevus kadunud. Tekkis taaskord sada küsimust, millele tuli ise vastused leida, samal ajal, tugevate pagide kiuste laual püsida, Maarja 9,8 purje taltsutada ja erilist käsitlemist eeldas ka minu uus, outhaul`iga poom.
Üritasin aru saad, kus on start ja muud meremärgid, mis vastaksid kaldal nähtud rajajoonisele.

Laht oli täis erinevas kaliibris purjekaid, kaatreid ja poisid, neid oli silindrilisi, kolmnurkseid, ümmargusi, lippudega ja lippudeta, kollaseid, oranže ja veel oranžimaid.
Meenus hetk Erno koolitusest ja tema muhelev nägu kui ta selgitas, miks hilinetakse starti ja kuidas seda vältida.
.....esimesse starti ma ei jõudnud, aga algaja rõõmuks see tühistati ja mulle anti uus võimalus.
Jälgisin järgmist stardiprotseduuri, panin kella käima, hindasin startimiseks vajalikku vahemaad stardijooneni. Püüdsin nuputada kuidas õnnestub maailmameistil tagant glisseerides tulles, mööda hiilida minusugustest "pidurdajatest", kes minut enne - siis kui pidell peaks põhjas olema - hakkavad purje pesema (sellised olid Martini tähelepanekud ühe minu stardi osas).
Hämmastav on see, et stardipaugu kõlades ei tundnud ma hetkekski, et puri on liiga suur või raske, et poom on paks ja käed väsivad seda hoides. Vastupidi! Kõik oli väga mugav, jätkus ka piisavalt aega, et jälgida, mis ümberringi toimub.
Märkasin, et ma ei suuda kõrgust hoida ja pidin tegema oluliselt rohkem paute kui teised. See kõik võttis aega.
Mingil hetkel olid esimesed lõpetajad finishis. Pidasin mõistlikumaks õigeks ajaks teise starti jõuda ja teha uue sõiduga vigadeparandus - olin ju juba mitme kogemuse võrra rikkam.
Aga teise sõidu käigus tuul vaibus. Miski ei olnud enam mugav, üritasin viimase hetkeni glissis püsida, kui see aga enam ei õnnestunud, siis ei jõudnud end trapetsit lahti haakida, jalgu aasast välja võtta ja nii mõnelgi korral leidsin ennast selili veest, puri näol.
Tegijaid tuulevähesus ei häirinud. Nad tulistasid, mistahes suunas ja nii tuligi mul endale jälle tunnistada, et ei saanud hakkama.

Kolmanda päeva hommikul olin täis võitlusvaimu, aga tuuleolud ei soosinud taaskord võistluste kulgu.
Teades oma nõrku külgi rigamise osas, otsustasin varustuse aegsasti kokku panna. Pesin masti, võtsin purjelt maha vanad kleebised, palusin teadjatelt konsultatsiooni, Martin pani poomi, Aivar pingutas, leedukas Aruydas kontrollis trimmi ja kohendas latte - kõik oli täiuslik! Ent siis selgus, et olin võtnud Maarja uue masti ja see tuli nüüd ümber vahetada.

Usun, et mu rigamisvilumus ja kiirus kasvab iga korraga ja paalisõlme suudan omandada veel enne hooaja lõppu.
Tuuleootus sai sisukaks tänu kogenud Formulistide jagatud teadmistele ja salanippide, oleks ainud osanud küsimusi vormistada.

Pühapäeval oli ilm eriti muutlik, ühel hetkel hakkas veepind värelema, lipud lehvima ja aeg oli merele minna.

Ent tuult ei jätkunud kauaks. Esimene start kutsuti tagasi sest enamus startijaid jäi tiksuma ja vaatamata pingutustele gliseerima ei saanud. See ei tähenda muidgi, et parimad poleks juba esimesse väravase jõudnud.

Teine start läks esmalt ladusalt, kuid poole sõidu peal tuul vaikis, pöördus ja võttis taaskord lootuse aega jõuda, sest liikumiskiirus muutus olematuks.
Ümber lahe oli kogunenud hulgaliselt erivärvilisi vihmapilvi, neid oli helehallist kuni üsna mustjas-sinisteni, vahelduseks piserdas selgest taevast jääkülma vihma, mis muutis olemise ebamugavalt märjaks ja külmaks. Seejärel hakkas pilvede vahelt ühtäkki paistma soe päike ja võrratu vikerkaar, mis üle lahe kaardus ja ennast imetlema pani. Tundsin rõõmu sellest, et olen just siin ja just praegu. Peagi hajusid pilved lahe kohalt ja loodetud tuul jäi tulemata, koos sellega ka Formulate järgmine start.

Oskan hinnata võimalust olla samas stardis tõeliste professionaalidega ja seda, et mul oli võimalus kogeda emotsioone, mis sellisel tasemel korraldatud võistlus pakub.
Tänud kõigile, kes mind erinevatel ebakindlusehetkedel (seda nii maal kui merel) julgustasid ja nõu andsid.
Muidugi oli sellise tasemega võistlustel osalemine minu oskuste juures pisut ennatlik ettevõtmine, aga kuna Formula - see suursugune võistlusklass - on naiste hulgas põhjendamatult vähepopulaarne, siis mõtlesime Reginaga, et anname endale võimaluse ja innustame teisigi naisi osalema.
Oletasime, et kui naisvõistlejaid on 5 , siis peetakse meile ka eraldi arvestust. See annaks omakorda reaalsemad võimalused aega jõuda ja oma tulemuste üle rõõmu tunda.
Paraku otsustas peakohtunik teisiti, ei mõjutanud teda meie argumendid ega ka see, et taoline suhtumine peletab noori , potentsiaalseid formulatshikke sellest võistlusklassist eemale.

Siinkohal õnnitlused parimatele!