Saarest tulles oli emotsioone nii palju, et neid oli ilmvõimatu kirja panna, aga jagada tahaks neid siiski, enne kui uued peale tulevad. Chikad põgenesid mandrilt juba kolmapäeval, kiirusega 140 km/h. Praamist mahajäämise ohust andsid märku mitmed näidikud, viimasel hetkel liitus nendega ka bensiininäidik, kiiruskatsed lõppesid 5 km enne aparelli ja 0,5 km enne põõsastesse varjunud politseipatrulli.
Juba aegadehämarusest on teada, et teiselpool vett, praamist maha astudes, hakkab aeg teisiti käima, nii ka sellel korra.
Tegime endale mõnusa pesa Urve koduõue saunapealsel.
Siinkohal tuhat tänu Urve emmele ja issile, kes võtsid meid kõiki nagu oma lapsi ja seda isegi siis kui emme oli varavalges ärganud, et tööle minema, nautis rahulikult oma hommikukohvi kui viimased pidutsejad köögis külmkapiukse ja potikaantega kolistasid.
Urve, kõik Chicad on ääretult tänulikud, et võisime veeta oma selle suve värvikaima nädalalõpu teie pere keskel.
Peale Chicade leidis Urve juures endale mõnusa kodu ka Gringode meeskond, kelle uskumatutel surfijuttudel, mis kogunenud 15 aasta jooksul, ei paistnud lõppu olevat.
Kolme "neitsi" sünnipäevapikniku pidasime esimesel päeval Tehumardi muinasjutulisel rannal.
Päike paistis, ilm oli soe, puhus kerge tuul, kõik oli täiuslikule põhjamaisele suvele kohane ja olid ka sõbrad, kellega jagada nii tuult, päikest, emotsioone kui võrratut sünnipäevakringlit.
Teine surfipäev möödus juba karmimates tingimustes, sellel korral valisime sihtkohaks Sõrve.
Õhk oli karge, vesi külm, tuul arvestatav - see oligi ju see, mida otsima läksime.
Sellel õhtul, rannast koju jõudes, juhtuski see, et Chicad avastasid enda jaoks uue soojarohu, nimega PIPRAVIIN. Manustada tuleb seda väärt jooki pitshaaval, esimene pits muudab tajutavaks külmunud jalad ja käed, teine pits paneb juba õhetama kõrvad ja põsed, pärast kolmandat pitsi jätkub juttu ja naeru pikemaks, pärast neljandat...., aga sellest ei saa ma enam rääkida, võimalik, et isegi ei mäleta... :)
Nii, käes oli kolmas hommik, st võistlused.
Kella vaadates selgus, et olime vähemalt kolm tundi maganud, Anneli keedetud hommikupuder oli värske maasikamoosiga ääretult maitsev ja andis jõudu.
Gringode välja pandud eriauhind parimale Chikale, seinakell, mis tegevat igal täistunnil koletut heli, innustas võitlusesse asuma ja seda üsna tuulistes ja karmides oludes.
Esimet korda läksin võistlema 104 laua ja 6,6 purjega ja olematu jibega.
Tean, et sellel päeval polnud kerge kellelgi. Merel olid ka minu äratundmised äärest -äärde, ühel hetkel kirusin maapõhja, et pagan, miks ma F-i ja 9,0 purje ei võtnud, aga järgmise pagi ajal leidsin, et on ikka tark tüdruk.
Võistlus kujunes karmiks, pagide ajal oli kõik hästi, suutsin hoida kõrgust ja kontrollida olukorda, aga järgmisel hetkel kui tuul vaibus tuli võidelda lainega, kaotasin kõrgust ja vajusin märgist mööda, seda eriti siis kui õnnestus ka kukkuda.
Eriti valus oli minu jaoks teine sõit, nägin, et finish on avatud, vaatamata sellele, et olin raja läbimiseks üsna palju aega kulutanud, kujutasin ette, et minu järgi oodatakse, pingutasin sedavõrd rohkem, viimaseks takistuseks osutus sinine poi, mis asus muuli juures, loksuvas vees, kus oli väsinuna üsna raske purje veest kätte saada.
Joont ületades ei uskunud oma silmi kui nägin , et roheline lipp on tõusnud ja kõik sööstid mulle vastu, järgmisesse starti, st et seda ühte minutit ei jõutud enam oodata.
Ots ringi ja jälle võitlusse loodusjõudude ja rohutuustakutega, mis haakisid kõige ebasobivamal hetkel ennast mu uime külge.
Peale väikest pausi oleksin pidanu võtma Formula, aga tuul tundus kohati petlikult raju, aga see ainult tundus nii.
Viimased kaks starti olid minu jaoks nagu ettevalmistus ballettikooli astumiseks, kõik oli väike, nii laud kui puri ja tuul, aga laine oli suur ja pealetükkiv.
Kõik emotsioonid ja merel kogetu oleks olnud ootuspärane, aga Reginaga juhtunud õnnetus muutis maailma, teadsin, et miski pole enam vähemalt 4 nädalat endine.:(
Kõik koos hakkasime harjuma uue olukorraga, pisaratest poleks abi olnud, aga pipraviina peale võis loota ja ööklubi talus meid kuni tulede süttimiseni.
Taksojuht, kes meid koju viis ei suutnud ära imestada, et kui suur peab see maja olema, et sinna ikka veel rahvast mahub.
Ja oligi meie viimane päev saares. Ilm oli hästi soe ja soe oli ka vesi ja see vähene tuul samuti. Vaja oleks läinud svertlauda, aga prognoos lubas ka Formulale soodsaid tuuli.
Tuuled tulid, aga liiga hilja, see oli see päev, kus pumpasid ja pumpasid ja pumpasid ja kui ühel korral õnnestu glissi saada, siis lükkasin suurest erutusest jala aasast mööda ja kukkusin.
Viimases sõidus sain hea stardi, jäin sellel korral stardijoone lähedale ei liikunud kaugelt glissi otsima, mida ei pruukinud tulla.
Väikese tuule abil giseerisin isegi Ormist mööda, mis enne tundus ilmvõimatuaga, aga üsna mitu kohta kaotasin viimast poid võttes, sest pumbates ja mitte glissi saades ei pannud ma tähele, et selle taktikaga ma märki ei jõua ja nii oligi.
Pidin piinlikust tundma kui peale võistluse lõppu üks väike poiss kohtunikele kurtis, et üks punase peaga tädi oli teda merel mitu korda rünnanud.
Tuleb tunnistada, et juhtus tõesti nii, aga me jäime sõpradeks ja leppisime kokku, et tema võib mind rammida järgmistel võistlustel ja võib karjuda "parem" ja seda isegi siis kui ei ole. Hea oli teada, et kail on minu ergutusmeeskond: Chicad ja Gringod, kes elavad mulle kaasa, vaatamata sellele, kuidas mul ka ei läheks. Seinakell tundus aga sellel aastal kuuluvat minule. Loodetavasti on see rändauhind kuna selle koletut heli ei taluvat keegi üle aasta.
Koduteele võtsime kaasa ahjusoojad suitsulestad, lehvitasime kõigile praamijärjekorras ootavatele surfaritele ja läbi see sportlik ja vallatu nädalalõpp oligi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar