Kuidas Hannast surfaja sai:
Kunagi enne 1998 aastat oli selline juhus, et jooksin Lohusalu rannas. Meil oli seal korter ja mul oli harjumus iga päev vähemalt tunnike joosta. Olin siis juba oma kolmveerand tundi ära jooksnud, kui äkki pidasid mind kinni täiesti suvalised ja küsisid, et kas ma tahan purjelauaga sõitmist proovida. Tuul puhus ja asjad rigatud ja mina avatud ja uudishimulik nagu ikka. Kehitasin õlgu, et no ma siis proovin.Võtsin tossud jalast, läksin vette ja hakkasin proovima. Kui ma oli tund aega järjest korduvalt purje veest välja kiskunud ja teisele poole vette kukkunud, siis olin lõpuks külmast sinine ja otsustasin edasi joosta. Kui keegi ennast siinkohal ära tunneb, on väga lahe ja tänan teid lahkuse eest. Järgmine kord oli 1998 aastal ja mu kallim võttis mu mere äärde kaasa. Jälle Lohusallu, seekord oli torm ja äike ning mina andunud pealtvaataja. Armastus mere ja surfi vastu jäi, aga reaalselt sai minust kirglik mägirattur. 2006 aastal pakkus üks sõber, et võib mind õpetada ja kuna ta oli ülimalt kannatlik õpetaja, siis tekkis mul tõsine huvi ja esimesed kaks kuud harjutasin igal võimalikul hetkel. Ja kus on tahtmist, sinna tulevad ka vahendid. Minu ümber kogunes nii neid, kes oma varustust mulle kasutada pakkusid, kui ka neid, kes lahkesti õpetasid ja julgustasid. Tänud kõigile ! Järgmine kevad müüsin maha oma kalli võistlusratta ja sõitsin kaheks nädalaks Dahabi surfilaagrisse. Tänasel päeval sõidan Eagle 126ga, puri Gaastra Poison 6.2 või North Sails 5.4. Seni olen osalenud ka kõigis kodumaistes surfilaagrites, sest rahvas on super ja lahe on elada mere ääres telgis.
Kunagi enne 1998 aastat oli selline juhus, et jooksin Lohusalu rannas. Meil oli seal korter ja mul oli harjumus iga päev vähemalt tunnike joosta. Olin siis juba oma kolmveerand tundi ära jooksnud, kui äkki pidasid mind kinni täiesti suvalised ja küsisid, et kas ma tahan purjelauaga sõitmist proovida. Tuul puhus ja asjad rigatud ja mina avatud ja uudishimulik nagu ikka. Kehitasin õlgu, et no ma siis proovin.Võtsin tossud jalast, läksin vette ja hakkasin proovima. Kui ma oli tund aega järjest korduvalt purje veest välja kiskunud ja teisele poole vette kukkunud, siis olin lõpuks külmast sinine ja otsustasin edasi joosta. Kui keegi ennast siinkohal ära tunneb, on väga lahe ja tänan teid lahkuse eest. Järgmine kord oli 1998 aastal ja mu kallim võttis mu mere äärde kaasa. Jälle Lohusallu, seekord oli torm ja äike ning mina andunud pealtvaataja. Armastus mere ja surfi vastu jäi, aga reaalselt sai minust kirglik mägirattur. 2006 aastal pakkus üks sõber, et võib mind õpetada ja kuna ta oli ülimalt kannatlik õpetaja, siis tekkis mul tõsine huvi ja esimesed kaks kuud harjutasin igal võimalikul hetkel. Ja kus on tahtmist, sinna tulevad ka vahendid. Minu ümber kogunes nii neid, kes oma varustust mulle kasutada pakkusid, kui ka neid, kes lahkesti õpetasid ja julgustasid. Tänud kõigile ! Järgmine kevad müüsin maha oma kalli võistlusratta ja sõitsin kaheks nädalaks Dahabi surfilaagrisse. Tänasel päeval sõidan Eagle 126ga, puri Gaastra Poison 6.2 või North Sails 5.4. Seni olen osalenud ka kõigis kodumaistes surfilaagrites, sest rahvas on super ja lahe on elada mere ääres telgis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar